Merle Alamaa

Sotsiaaltöötaja, Võlanõustaja,
Tegevusjuhendaja

Minu kokkupuude sotsiaaltööga sai alguse üle 20 aasta tagasi, kui asusin õppima Tartu Ülikoolis eripedagoogikat, valides kõrvalerialaks sotsiaaltöö. Juba õppimise ajal korraldasin suvelaagreid sotsiaalmajanduslikes raskustes olevate perede lastele ning tegin igapäevaselt peretööd MTÜ Eesti Caritas lastekeskuses. Aastal, kui lõpetasin kõrgkooli, avati Tartus vangla ning ees ootasid uued väljakutsed. Vangla sotsiaaltöötajana olin ametis kokku 12 aastat, puutudes kokku inimestega, kelle halvad valikud olid neid viinud vabast ühiskonnast eraldatuseni. Keerukas klientuur andis hindamatu võimaluse areneda nii inimese kui spetsialistina, aga ka veendumuse – inimest tuleb märgata eelkõige siis, kui ta ise on hädas, mitte alles siis, kui ta on kellelegi teisele juba häda põhjustanud. See arusaamine viis mind 2013. aastal tagasi vabadusse – ennetustöö ja rehabilitatsiooni juurde. Täna on minu põhitööks puuetega inimeste ja nende perede abistamine, samuti võlanõustamine kõigile abivajajatele. Tegelen igapäevaselt nii laste, noorte kui täiskasvanutega, viin läbi sotsiaalsete oskuste treeninguid ja suhtlemiskoolitusi. Tunnen, et mul on valmisolek mõista inimest ühes kõigi tema eripärade, eksimuste või elus seni tehtud kehvade valikutega. Tean, et mul on oskused aidata inimesel leida teeots, mida mööda hakata liikuma suurema iseseisvuse poole. Ja oskuste all ei pea ma silmas koolis õpitud tarkusi, vaid eelkõige minu enda hoiakuid ja suhtumist inimesesse.

Mulle väga meeldib Soren Kierkegaardi järgmine mõte:
Kui ma tahan aidata teist inimest teatud eesmärgile jõuda, pean ma kõigepealt mõistma, kui kaugel ta sel teel on, ja just sealt alustama. Selleks, et aidata kedagi, pean ma mõistma, kes ta on. See tähendab – esmalt mõistma seda, kuidas tema asjadest aru saab. Kui ma seda ei suuda, siis ei aita, et mina tean ja oskan rohkem. Kui ma ikkagi tahan näidata, kui palju mina oskan, tähendab see, et olen edev ja upsakas, ning tegelikult soovin olla teiste poolt imetletud, selle asemel, et kedagi aidata. Kogu siiras abistamine algab lugupidamisest inimese vastu, keda aidata soovitakse, ja seepärast pean ma mõistma, et soov abistada ei ole sama, mis soov valitseda. Vastupidi – soov abistada on soov teist teenida. Kui ma seda ei suuda, ei saa ma kedagi aidata.