Merle Alamaa

Sotsiaaltöötaja, Võlanõustaja,
Tegevusjuhendaja

Mind on alati huvitanud inimene koos kõigi oma tahkudega, heade ja halbade valikutega. Töökogemus sotsiaaltöös on ligi 30 aastat. Olen töötanud laste ja peredega, vanglakaristust kandvate isikutega ja erivajadusega inimestega. Olen läbi viinud suhtlemiskoolitusi ja sotsiaalsete oskuste treeninguid. Täna on minu igapäevatööks vähenenud töövõimega inimeste toetamine, samuti puudega laste ja nende perede nõustamine. Tegevusjuhendajana toetan igapäevaeluga toimetulekul psüühikahäirega täiskasvanuid. Võlanõustamine on minu lisaeriala. Oma töö eesmärgiks pean inimese võimalikult iseseisvat toimetulekut.

Minu tööks on vähenenud töövõimega inimeste ja nende perede toetamine, samuti puudega laste ja nende vanemate nõustamine. Tegevusjuhendajana toetan igapäevaeluga toimetulekul psüühikahäirega täiskasvanuid. Võlanõustajana saan aidata sotsiaalmajanduslikesse raskustesse sattunud inimesi.

Näen inimest ja tema toimetulekut kui tervikut. Minu kõige olulisemaks töövahendiks on suhtlemine, eelkõige kuulamine. Väga vajalikeks omadusteks pean empaatilisust, kannatlikkust, paindlikkust ja huumorimeelt. Võtmehoiakuks on positiivne mõtlemine.

Haridus ja olulisemad täiendkoolitused:

BA (magistrikraadile vastav kvalifikatsioon) – Tartu Ülikool, Haridusteaduskond, Eripedagoogika osakond, sotsiaalpedagoogika eriala (lisaeriala sotsiaaltöö)

RFK ja selle kasutamine taastusravis ja rehabilitatsioonivaldkonnas – Tartu Tervishoiu Kõrgkool;

Motiveeriv intervjueerimine – Sisekaitseakadeemia Justiitskolledž;

Võlanõustamine – Tallinna Pedagoogiline Seminar ja Avahoolduse Arenduskeskus;

Agressiivsuse asendamise treening (treenerite koolitus) – EV Justiitsministeerium ja Hollandi Kuningriigi Justiitsministeerium;

Agressiivsuse asendamise treening – Rootsi Kriminaalhooldusamet

Keeled

Emakeel – eesti

Suhtlustasand – inglise, vene

Mulle väga meeldib Soren Kierkegaardi järgmine mõte:

„Kui ma tahan aidata teist inimest teatud eesmärgile jõuda, pean ma kõigepealt mõistma, kui kaugel ta sel teel on, ja just sealt alustama. Selleks, et aidata kedagi, pean ma mõistma, kes ta on. See tähendab – esmalt mõistma seda, kuidas tema asjadest aru saab. Kui ma seda ei suuda, siis ei aita, et mina tean ja oskan rohkem. Kui ma ikkagi tahan näidata, kui palju mina oskan, tähendab see, et olen edev ja upsakas, ning tegelikult soovin olla teiste poolt imetletud, selle asemel, et kedagi aidata. Kogu siiras abistamine algab lugupidamisest inimese vastu, keda aidata soovitakse, ja seepärast pean ma mõistma, et soov abistada ei ole sama, mis soov valitseda. Vastupidi – soov abistada on soov teist teenida. Kui ma seda ei suuda, ei saa ma kedagi aidata“.